Rohkem kui 2 kuud tagasi...

Täna on siis suur püha, Hijri New Year, kuigi kuidagi see välja ei paistnud linnapildis

Eelmine päev oli meil niivõrd sündmuste rohke, et tänaseks liigseid plaane ei tehtud. Ähmane jutt jäi meie Dubai sõbraga et kohtume veel kuid midagi kindlat ei olnud. Hommikul võtsime rahulikult nagu ikka külastasime oma kodu malli ja lõunaajal võtsime suuna down-towni, kus pidi Kerti unistuste pood olema PaperLane, millest me kõik olime palju palju selleks hetkeks kuulnud. Seal müügil olevad imemarkerid pidavat täielik defitsiit olema. Taksojuht viis meid kiirelt kuskile, mis ei öeldnud meile mitte midagi aga näe oligi õige koht. Saime unistatud markerid ja siis mõtlesime randa minna mis pidavat olema kiviviske kaugusel, see tähendas nagu ikka pikemat jalutuskäiku. Randa me ka lõpuks jõudsime, tõsi tegu ei olnud küll helesinise reklaamitava rannaga, mille liival on ilusad palmid. Olime nö äärerannas, mis oli algus public beachile, samas ei olnud see tasuline nagu tuntud rannad (tasu on paarkümmend € senti tavaliselt). Päike oli juba väga madalal, seega väljas olemine oli inimlik, samas mitte pruunistav. Vesi olevat supp olnud, kuid jättis naha kahtlaseks. Kahjuks peab tõdema, et õige Dubai rand jäi seekord siiski nägemata, mis tähendab vaid ühte - peab tagasi minema! 

Peale rannapuhkust pidime oma sõpradega siis kohtuma, kes olevat samuti rannas, kuid keeruline on see kohtumine kui linna ei tunne ja väga aru ei saa kus keegi on. Kuna olime turistimiskohtadest kaugel, siis ükski takso meid peale võtta ei soovinud ja eriti veel meie poolt nimetatud ranna viia. Lisaks oli hiiglaslik ummik. Nagu hiljem selgus, oli keegi õnnetu vees kaotsi läinud ja päästetööde tõttu oli liiklus häiritud. 

Kuna see päev oli üsna tagaishoidlik olnud otsustasime Ivoga linnukese kirja saada ja minna Dubais lumelauaga sõitma (lume peale). Selleks panin oma kõige paksemad riided selga ja asusime oma armsa malli poole, Ivo mind ei uskunud et seal külm on ja tuli lühikeste käiste ja säärtega nagu tavaliselt (selle eest maksis ta hiljem 2nädalat ränka hinda) :( Seekord oli mõnus kaubanduskesuses käia, tavaliselt oli alati ikka tiburüü seljas.

Rendist saime endale ääretult koledad riided, mida sai oma 3x vahetamas käia, "kohalikud filipiinid" ei ole vist harjunud et inimesed on ka pikemad kui 1.60m. Laud oli ütlemata ebamugav esimesed paar sõitu, siis jalg harjus, kuid enda oma on ikka kordades parem. Kokkuvõttes oli see muidugi lahe, sai jälle jala soojaks, samas loodudliku lume jakünka vastu ikka ei saa. Peale sportimist läksime klaasi taga olevasse Cheescake Faktorysse, kus juustukookide valik on piiritu ja tükid on u veerand koogi suurused. Valisime endale meelepärased ja lõpetasime õhtu tee ja suhkru üledoosiga. 

25.okt. Dubai getopool

Kaisa 0

Read More

Hotelli pimendavad kardinad võivad küll toa pimedaks teha, kuid minu bioloogilist kella nad ära ei peta, nii ma siis olingi juba tund aega lakke vaadanud, kui kõlas päästev koputus uksel, nii entusiastlikult läksin ust avama, et tõmbasin koos uksepiidaga, juhtub! Õnneks läks see piit seina külge tagasi sama lihtsalt kui sealt ära tuli. Allanil oli plaan: pidime end “kiirelt” riide panema ja mall’i minema, kus pidime kohtuma Allani lapsepõlve bestikaga, kellega koos pidime Abu Dhabisse, veeparki sõitma.

Meelik ja Ares, pidid täna auto rentima ja Omaani tuttavate juurde minema. Nemad kõik siis veel magasid, kuid uksepiida ragin ja eelkõige Allani rõkkav naer äratas kõik. Kuna Abu Dhabis oli plaan ka üht nooblit kohta külastada pidi ka vastav dresscode kaasas olema. Olimegi öeldud ajaks valmis. Poisid tegid check out oma extra bed’ist ja Ares mainis ka, et meil juhtus väike õnnetus pistikuga, lauses kasutas ka sõna “fire”, mille peale tädi punnitas juba silmi.

Tegime kuttidele lehva-lehva ja otsisime oma vana/uue sõbra Kaupo üles. Mina võtsin jälle smuuti juice barist, mille peale teised ka sappa võtsid, Kaupo sai huvitava peedi-ingveri, millega ta liiga rahul polnud. Sõna ingver jäi talle loetelus esialgu kahe silma vahele…

Peale pikka matka hiiglaslikus kaubanduskeskuses, leidsime õige auto parklast, mille korraldus tundus kõrgem teadus olevat. Ja algas sõit Abu Dhabi poole. Teel kontrollisime ka rehve, Kaupo parkis auto ja Allan jäi üllatunult vaatama, et well, kas ma lähen ise mõõtma… Aga siiski oleme me ju Emiraatides, kus valge mees ei pea midagi tegema, selleks on sisserännanud tööjõud, kes su rehvid kontrollib või kütuse sulle vajadusel paaki laseb. Saime palju väärtuslikku siseinfot, kuhu minna, mida teha, kuidas teha.

Abu Dhabi piir oli väga selgelt eristatav, kust algab üks ja lõppeb teine. Nimelt on Abu Dhabi piirkonna teed ümbritsetud rohelusega, igat seda rohelust kastab voolik, mis jookseb puu juurest puu juurde.

Veepark, mida külastasime on linnast väljas, kaugusel paistis just kui miraaž suurlinnast. Veepargi juures oli veel hiiglaslik Ferrari park, Ikea ja Abu Dhabi F1 ringrada, tegelikuses olid nad ikka mitme kilomeetrise vahega aga kuna nad eksisteerivad in the middle of nowhere ja kõik on silmaga näha siis tunduvad nad lähedal.

Veepargis oli meil võimalik osta kas tavapääse 365 AED või VIP pääse 675 AED, me mõtlesime, et piisab meile tavalisest küll (see oli viga!). Kuna oli kohalik Uus Aasta ja suur püha ja kohalikel ekstra vaba päev, ilmast ei maksa rääkidagi, siis oli see veepark pungil täis inimesi. Kohalikud juba teavad, miks VIP pääse on. Nimelt kui sul on hiiglaslik järjekord ja on palju inimesi see tähendab, et ka VIPil on järjekord, mis saab atraktsioonile eelisjärjekorras siis see tavajärjekord jääbki sinna seisma, sammukeski liikumata. Nii me siis käisimegi veepargis, ilma et oleks mõne PÄRIS atraktsiooni peale saanud (Lazy river ja lastebassein ei lähe just atraktsioonide alla). Seega Do you homework, pigem väldiks sellist päeva, kui on oht, et park on ülerahvastatud. Sellest jäi küll selline bittersweet mälestus.

Päike juba loojus sel ajal kui veel pargis olime, järgmine peatus oli Abu Dhabi Emirates Palace, mis on väga suursugune palee, kullast lagede ja wc´de jpm. Sissepääs on valikuline, meie kohalikud juba teavad, kuidas siin peab rääkima ja probleeme ei tulnud. Olime kõik ka piisavalt kaetud riietega. Võtsime sealt head ja paremat, hindasid me parem ei mäleta enam. Õhtu hitt oli kaamelipiimast cappuccino ehk siis camelccino.

Kell oli küll palju ja meie kodust kaugel aga kui juba, siis juba, läksime ka maailma kuulsat Grand mošeed vaatama, mis on reedeti kauem avatud ehk siis jackpot meile. Jõudsime sinna õhtul ja olime praktiliselt ainsad. Sellegi poolest pidime Kertiga kandma neid kauneid musti maani ürpe. Kohe kahju hakkas neist kohalikest, igapäev end niiviisi katta, huvitav kas sõbrannad üksteist ka tänaval ära tunnevad... Igaljuhul oli mošee võimas ja Kaupo teadis palju meile rääkida selle saamisloost, näiteks on mošee sees lubatud käia vaid paljajalu/sokkis, seal on hiiglaslik vaip, mis valmistatigi ühes tükis, kuid transportimise jaoks oli see vaja ribadeks lõigata ja siis kohapeal taas kokku õmmelda.

 Peale piiiikka päeva võtsime suuna kodu poole, läbitud sai oma 300km, enamasti küll sirgel ala 6
realisel kiirteel. Suured tänud meie kohalikule nii toreda päeva eest, paremat ei oleks osanud tahtagi!

24.okt Abu Dhabi

Kaisa 0

Read More

Hommikut alustasime basseinist, päike säras juba üsna seniidis ja ühe kohapeal seista või lamada oli võimatu. Me olime ümbritsetud teistest kõrghoonetest kus üle ühe käis ehitus ja need mida parasjagu ei ehitatud olid mattunud paksu tolmu kihi alla, nii et jäi selgusetuk, kas maja on kasutuses või ehitusjärgus. Pärast ujumist kui olime oma valgete kehadega kõik töömehed ära pimestanud, sättisime end Dubaid avastama.

Emirates mall ehk siis kaubamaja oli tõesti kiviga visata, selleks oli vaja vaid paar tühermaad ületada, kui juba hiiglaslik ufolik moodustus paistis mis nimelt oli sisesuusanõlv. Jah, neil siin 40kraadises kuumuses on siselumelaua nõlv, kus saab mööda lund alla sõita. See kõik on kaubandus keskuse osa. Pargime end esiteks Food Courti, mis koosneb ligi 20st kiirsöögikoha kioskist. 

Valime siis meelepärased toidud ja teeme oma hommikusöögi peale mida, asume poode avasatama. Valik on suur, ja vahemaad meeletud, edasi tagasi käies saab mitu kilomeetrit kokku. Hinnad on kahjuks eestilikud ja kõsi ei tõuse otseslt millegi järgi. Peale tunnist uitamist saame taas kokku ja plaanime oma nina uuesti õue pista, lootes et see kohe ära ei kõrbe. Vaatame siis kaardilt et maailmakuulus 7* hotell on kiviviske kaugusel ja alustamegi sinna poole jalutust. 

Väljume läbi kaubanduskesuse metrootunneli, möödudes metroo sissepääsust jääme me ainsateks elavateks hingedes selles tunnelis. Tundub pisut kahtlane! 

Kui lõpuks õue jõuame ja pole ühtegi hingelist näinud, tulevad vastu kohalikud murkad igaüks ise värvi dressis, nemad on ka ainsad, kes omalkäel mingitki liikumist välja näitavad. Nägime selliseid tegelasi palju oma teel, möödusime ka politseiakadeemiast ja arvasime et ju nad sealt pärit ole, samas pikutasid sellised ka palmi all “tehes korrastustöid”. Nüüdseks oli meil selge, et siin riigis jala ei käida ja kõik mis on lähedal on tegelikult väga kaugel. Me küll nägime oma sihtmärki kuid jalutades kiirtee ääres kus teisel pool on tühermaa, siis see ei ole eriti fun. Sebrasid siin maal liiga palju ei tunta ja nii mitugi tee ületust pidi eluga riskides tegema. Fooritsüklid kestavad terve igaviku, selle ajaga võib jalakäia päikesepiste saada, seega järgmine tõestuspunkt et jala ei käida! Andekate eestlastena, leidsime me alati varju ;)

Pimendatud klaasidega tüdrukute koolibuss

Jõudsime ilusa hotelli territooriumile, kus oli vanamoelisse hoonesse butiikidest koosnev ostukeskus tehtud, hotelli territooriumil lookles jõgi. Ühe silla peal jalgu puhates, püüdis Ivo iseendale petekat teha vms, mis lõppes prillide sukeldumisega jõe põhja, ohh well. Teistel nalja nabani. Leiame endale ideaalse viewpoint’i Burj al Arabi pildistamiseks.Seal keskuses oli ka kullaautomaat, mis kõigile suurt huvi pakkus. Kui meil Eestis on sularaha automaadid ja parkimistasuautomaadid, siis Dubais on automaadid, mis annavad sulle kulda!

Edasi püüame randa leida, kuid kõik teed on suletud, jätkame siis oma matka, taaskord mööda ehitusplatse, jõuame maailmakuulsa 7*hotelli väravasse välja, kui meie jõud raugeb, mis siis et oletavalt on rand siinsamas ümber nurga, kuid seda oleme kuulnud ja viimased tund aega. Seltskond jaguneb kaheks, need kes huvituvad toidupoest ja need kes tahavad asap hotelli jõuda. Ehk siis algab taskomissioon ja poehuvilised võtavad tempoka tagasitee. Päike pole enam nii kuri ja poole seltskonnaga läheb teekond lennates, olgu olgu, need ristmiku ületused on endiselt terve igavik pikad aga seekord me juba teame mis järjekorras asi käib ja kust peab kiirustama.

Päeva kadud:
Meelik kaotas mütsi (keegi pole talle vist öeldnud et poest ostetakse asju kaasa mitte ei viida enda omasid sinna:))
Ivo kaotas prillid
Kaisa pluusi pisikesest august sai kadunud varukas.

See tähendas vaid üht SHOPPING!!

Meelik lootiski Carrefourist endale uut mütsi leida, kuid tulemuseta, kuigi see on koht, kus müüakse kõike ja olematu hinnaga. Täna me piirdusime küll vaid söödavaga.

Jõudsime hotelli katuselt veel viimast loojangut näha ja vees sulistada kui see suleti. Selgus et teised polnud meist väga palju varem jõudnudki, kuna taksomissioon osutus raskemaks kui arvasime.

Edasine õhtuplaan oli minna kesklinna, pilvelõhkujate rajooni, purskkaevu showd vaatama.

Tellime endale taksod ja sõidame Dubai Malli, tuleb välja et seal on terve korrus taksodele, taaskord kinnitus, jala me siin ei käi. Ja elu kulgeb siin kaubamajast kaubamajja, lisaks veel kui väljas on temperatuur 40 kraadi siis kaubanduskeskuste konditsioneer on nii umbes 22 ehk siis peale maha jahtumist võib seal ära külmuda. Kui me enne mõtlesime, et meie kodu mall on suur siis see oli HIIIGLASLIK! Kodu mallis on meil sisesuusanõlv aga siin on maailma üks suurimaid akvaariumeid, kus saab sees sukelduda ja haid patsutada. Okenaariumi külastus on kindlasti meie plaanides kirjas.

Õhtusöögiks võtame sammud jällegi food courti poole, natuke nukker aga samas nii see elu siin käib. Peale sööki suundumegi välja, üks show just lõppeb, mis annab meile aega koht otsida järgmiseks. Teeme fotoshuudi maailma kõrgeima ehitise - Burj Kalifaga ja naudime kuuma ööpimedust. Lõpuks hakkab vesi sädelema ja kõlavad esimesed noodid klassikalisest palast.

See on miski mida peab ise nägema, et aru saada kui lahe see on, ükski pilt ega video ei suuda seda emotsiooni edasi anda. Purskkaevud pritsivad vee kuni 152 meetri kõrgusele, see tähendab meie swiss hotell ja kui sinna otsa veel 8 korrust panna siis võib olla jääb katus kuivaks.
Peale showd otsisime endale kohviku, kus vesipiipu teha, keeruline on neist arusaada, alkoholi ei müüda isegi sellises kohas ja vesipiip on soodsam kui Eestis, millest nad siis elavad!?? Aru me ei saanud.

Õhtu lõppes meil suure pauguga, kui Ares tahtis pistikus tolknevat juhet sättida ja selle peale põMM käis ja internet otsad andis jäädavalt. 

23.okt esimene päev

Kaisa 0

Read More

 

Veidi spikerdamist pungitar.wordpress.com tnx! :) 

Lõpuks oli kätte jõudnud kaua oodatud päev 22.oktoober. Hommikul kl 6:40 helises äratuskell, viimased asjad kotti ja minekut. Meie olime ainukesed kes eelnevalt online check in’i teinud, lootsime ikka lennujaama tädile aga tutkit, lükati kohe automaadi juurde, mis loomulikult ei töötanud ja pidi ikkgi tädi juurde minema. Lõpetasime me siiski automaadi juures koos tädiga! Vahepeal tuli ka võõras noormees meie juurde ja teatas rõõmsal toonil “Mina olen Meelik!” õnneks oli asjakohane tutvustus ja ta väga võpsikusse omadega ei pannud :) Selgus et teised olid juba Lotte tv ette kohad sissevõtnud, niisiis asusime meiegi teiselepoole. Ivo sai turvakontrollis oma kotisisu tutvustada. Mina jooksin kiirelt kosmeetikapoodi oma Clinique ripsmetušši järele, nüüd jälle mõned kuud mureta, poole aastaga oli hind pisut tõusnud aga ikkagi ligi 10€ soodsam kui Kaupsis või Stockis.

Patsutasime siis teisedki ära ja ega pikka passimist olnud, kui oligi aeg koduga lehva teha ja lennukile astuda, õnneks ei olnud see propellerlennuk, nagu algul kartsime. Lend oli kiire ja korralik, väga häirivad olid küll Estonian Airi toolid, millel keset selga jookseb läbi horisontaalne pulk või mõndadel andmetel õmblus. Mis iganes see oli jättis ta oma jälje mitmeks tunniks.

5h vegeteerimist Oslos, ei saanud me aru, miks see lennujaam oli hiljutise uuringu järgi 10 parima/mugavaima Euroopa lennujaama sekka saanud. Oslos tervitas meid eestilik hall ja märg ilm, aga meie olime rõõmsad, sest teadsime et meid ootab ees midagi hoopis mõnusamat! Hõivasime enda alla ühe kohviku teise korruse 3 lauda ja lõime oma laagri püsti. Head smuutid olid seal. Saiakesed polnud suuremad asjad.

Tasuta internetiga läksid need tunnid täitsa talutava kiirusega. Oli aeg oma gate üle otsida, mis loomulikult oli lennujaama kõige kaugemas ja eraldatuimas tsoonis nagu ikka. Check in’i saime teha otse gate’is, mis oli iseenesest mugav. Meie jaoks oli see esimene selline pikamaa lend, olen küll lapsepõlves u sama suurte lennukitega lennanud kuid siis olid need pigem tsarterid Soomest/Rootsist kuskile vahemere kuurordisse vms. Ja iseenesest ligi 7h lennu olen ka eelnevalt üle elanud. Aga see esimene mulje Emirate’sist oli küll uus ja igati positiivne, muidugi tahaks seal esimeses klassis pikutada aga see turistiklass on ka täiesti talutav 7h, eriti kui sind ei ole pressitud kuskile võõraste paksude keskele. Meie olime kahekesi kolmese rea peal. Igal ühel oma screen nagu ikka, meeldiv üllatus oli et igal screenil oli usb ots. Ja siis see teenendus...no nad ikka jaksasid jagada, joogid, söögid, suupisted, kuumad rätikud ja no jäätisega olen ma ju kohe ära ostetud! Igati meeldiv lennukogemus, lahe oli ka nende rahvusvaheline kollektiiv, ehk siis ka omavahel räägiti inglise keeles.

Olgugi et meie lennuk oli kolme istmereaga ja meie jaoks suur, ei saanud me lennujaamas toru vaid ikka tavaline parkimisplatsi parkla ja selle bussiga me tiirutasime ikka kaua, väga kaua. Esmamuljeid enam väga täpselt ei mäletagi, jõudsime hilisõhtul ja väljas oli kuum! Lennujaama laed olid hiiglaslikud, passikontrollijad olid vaid mehed valgete ürpide ja mustade peatorudega. Pilt tehti igast ühest, kuid muidu olid nad sõbralikud ja liigseid küsimusi ei olnud. Kõlasid rookie naljad “Mis sii juhtub kui ma ta seelikusabale astun? Ei tea ei taha vangi minna!” Kui olime oma tee välja leidnud, suunati meid kohe taksode juurde, saime 2 taksot, naisjuhtidega ja oluline oli, et me jaguneksime nii et mõlemis oleks 1 naine, muudmoodi see asi ei töötaks. Ehk siis naisjuhtidega taksos saab sõita vaid siis kui seltskonnas on naine. Päris kindel ei ole aga tõenäoliselt naine üksi ei või ka meestaksojuhi taksos olla. Kodu oli ca 20km lennujaamast, sõitsime ka pilvelõhkujate rajoonist mööda, meie kodu oli Emirates malli tagahoovis. Piirkonnas, kus ei olnud ühtegi vaadet ilma kraanata. Aga sellist vaadet on üldse keeruline Dubais leida.

Kodu meil 

Hotelli tuba oli hiiglaslik, õigemini oli see korter, pm sama suur kui meie kodu. Lisavoodi poisid kolisid mõlemad meie tuppa, koos lõbusam ja perel privaatsem ning ruumi oli ju küllaga. Lisaks lisavoodile oli meil ka suur diivan ja oleksime ühe lisavoodi veel saanud kui poleks õigel ajal jaole saanud. Kodu ülevaadatud läksime ümbrust vaatama, kell oli u südaöö, kuid pisikesed toidupoed ja juice bar’id olid kõik avatud. Ega sealt poest suurt midagi osta polnud ja kõik oli hindamatu.

Mahlabaar oli päris laia valikuga, kui põrandal olevad prussakad väljaarvata oli kõik ilus. Meelik sai endale korraliku murujoogi, teistel läks enam vähem vastavalt ootustele.

Minek ja saabumine

Kaisa 0

Read More

Ivo ikka püüdis mind hirmutada faktiga, et see reis saab olema vaid käsipagasiga (3 nädalat). See oli raske kuna esimene peatus oli Dubai, mis justkui eeldaks, viisakat suurlinna riietust, teine sihtkoht Tai, kuhu peaks võtma kõige vanemad ja räbalamad ning õhukesed riided. Teatavasti on õhuniiskus nii suur, et kuivana seal kliimas olla ei ole võimalik. Ja lõpetuseks on meil veel terve päev aega Oslos, kus võiks sel ajal külm talv juba olla.

Piletid sai pool aastat ette ostetud ja sel ajal suur miskit teha polnud. Kuigi muremõtted jalanõude ja pagasi osas olid koguaeg peas. Septembris kui poodides olid veel viimased allahindluste jäägid, leidsin endale Ecco sandaalid.

Olin juba loobunud mõttest leida sobivad jalanõud. Need pidid olema nii viisakad kui ühtlasi ronimissõbralikud. Tagant järgi mõeldes oleks võinud siiski vähe sportlikumad võtta, mis ei teeks teist nägu ka siis kui solgi jõkke astuda (nagu minu Ecco'dega juhtus). Ning viisakas olemiseks peaks lihtsalt lisa jalanõud võtma. Aga nende välimus oli talutav ja Ecco mugavus on teatavasti väga hea. 65€ maksta jalanõude eest, mis 3 nädala jooksul ei pannud mu jalgu kordagi valutama on päris soodne!

Next stop reisikott! See oli pisut kergem misioon kui jalanõud, sest ilusaid sobivaid kotte oli palju saada, kuid nende kõigi üks suur miinus oli KALLIS! Arvestades et see on minu esimene seljakoti reis ja tn mind sellega päris ära ei osta ja see kott liiga palju kasutust just tulevikus ei saa, siis võtaks pigem säästuvariandi. Cherrys oli hea pakkumine kotile, kuid sel hetkel ei olnud me veel end näitajatega kurssi viinud, kui suur, kui raske, kui kallis... Nüüd mõeldes oli see ikka väga säästukas, 65l muidugi päris palju, kuid üldiselt saab koti suurust kõvasti kokku tõmmata kui see pooltäis on ja selle eest maksta vaid 18€ on ikka hästi saadud küll. Eriti arvestades et alla 100€ saada matkakotti on üldse üsna utoopiline!

Üks õhtu kui läksin poodlema ja Ivo koju jäi, ei mäletagi enam, mis see eesmärk oli aga tulemus oli muljetavaldav. Peale seda kui olime nii koos kui eraldi poode sirvinud ja mitte midagi leidnud, lähen mina üks õhtu lihtsalt ala leiva järgi ja saan kõik mis vaja! Sportlandist võib aegajalt leida Karrimori kotte, üks pisem versioon seal rippuski. Küsisin kas on veel mingeid variante ja tagatoast toodi välja minu kott.

Pikka mõtlemist ei olnud suurus oli ok, välimus ok ja 34€ oli samuti mõistlik. Kodus vaatasin uudishimu pärast mis see siis sportsdirecti lehel maksab (kuigi sel hetkel enam tellimisaega ei olnud). Minu rõõmuks oli koti hind 28€, mis oli täitsa talutav vahe, arvestades et mul kott seina ääres seismas ja mingit postikulu ei pidanud maksma. Nüüd on see kott muidugi 18€... sellele ma parem ei mõtle, reis tehtud ja kott pidas ennast hästi üleval!

Ivo venitas muidugi viimase minutini oma koti ostuga, lõpuks jäi ka tema rahule oma poolmilitaar kotiga.

Ettevalmistused

Kaisa 0

Read More

See oli maikuu esimene pool, kui Estravelil tuli ahvatlev pakkumine lennupiletitele aasiasse, vahepeatusega Dubais. Alevid haarasid kohe võimalusest, me olime neid seebitanud küll teisele poole maakera aga, ega Tail ka viga pole mõtlesime me. Kiire plusside-miinuste arutamine käis ema sünnipäevalauas (ega neid miinuseid väga ei olnud), kuni Ivo tegi telefonikõne Estavelisse ja palus endale arve saata.

Lennugraafik:

22. oktoober    07:45 - 08:20    Tallinn - Oslo    Estonian Air    OV 133
22. oktoober    13:55 - 22:50    Oslo - Dubai    Emirates Airline    EK 160
27. oktoober    22:55 - 04:50*    Dubai - Colombo    SriLankan Airlines    UL 226
28. oktoober    07:01 - 11:55    Colombo - Bangkok    SriLankan Airlines    UL 882
10. november    01:55 - 05:45    Bangkok - Dubai    Emirates Airline    EK 371
10. november    07:00 - 11:25    Dubai - Oslo    Emirates Airline    EK 159
10. november    19:45 - 22:10    Oslo - Tallinn    Estonian Air    OV 138

Kokku läksid need piletid maksma 580€, mis on ikka väga hea hind, eriti arvestades, et enamus lende on Emirates Airlinega, mis on ju nö maailma parim.

Piletid ja otsustamine

Kaisa 0

Read More